Kui lapse sünd on registreeritud välismaal, ei tule sündi Eestis uuesti registreerida, küll aga tuleb esitada maakonnakeskuse kohalikule omavalitsusele (Tartumaa maakonnakeskus on Tartu linn) rahvastikuregistrisse kandmiseks välisriigi sünnidokument.

Lapse emaks on naine, kes on lapse sünnitanud ja lapse isaks on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees:

• kes on lapse emaga abielus;
• kes on isaduse omaksvõtnud või
• kelle isadus on tuvastatud kohtus.
   

Isaduse omaksvõtu avalduse võib esitada lapse sünni registreerimisel, pärast lapse sünni registreerimist või juhul, kui isaduse omaksvõtu avalduse esitamine võib osutuda pärast lapse sündi võimatuks või raskeks, ka naise raseduse ajal. Avaldus tuleb esitada perekonnaseisuasutusele. Välisriigis võib esitada isaduse omaksvõtu avalduse Eesti konsulaarasutuses, kes edastab selle Eesti perekonnaseisuasutusele, kus lapse ema annab isaduse omaksvõtule oma nõusoleku.

Kui lapse eostanud mees, kes ei ole lapse emaga abielus, võtab isaduse omaks, ei ole lapse emal enam vaja abikaasa nõusolekut selleks, et lapse tegelikult eostanud mees saaks isaduse omaks võtta. Sellisel juhul ei kanta lapse isa andmeteks ema abikaasa andmeid.

Kui isaduse omaksvõtt toimub sünni registreerimisel, siis täidetakse vastav osa sünni registreerimise avaldusel. Kui isaduse omaksvõtt toimub pärast sünni registreerimist, siis täidetakse isaduse omaksvõtu avaldus pärast sünni registreerimist.

Kui lapse põlvnemine ei ole perekonnaseaduse kohaselt tuvastatud, jäetakse lapse sünni registreerimisel tema vanema(te) andmed rahvastikuregistrisse kandmata, st neid ei ole lapse sünnitõendil.

Sünnikande tegemisel kantakse rahvastikuregistrisse andmed lapse hooldusõiguse kohta. Abielus olevatel vanematel on ühine hooldusõigus. Abielus mitteolevad vanemad peavad sünni registreerimisel valima, kas neil on ühine hooldusõigus või jätavad hooldusõiguse ühele vanemale.

Alaealine lapsevanem

Kui lapse ema on alaealine ja tema teovõimet ei ole laiendatud lapse sünni registreerimise osas, on lapse, kelle sündi registreeritakse, seaduslikuks esindajaks sünni registreerimisel kohalik omavalitsus. Perekonnaseaduse § 176 lõike 1 kohaselt täidab kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

Kui lapse isa on täisealine ja ta on abielus lapse emaga, on lapse isa lapse seaduslik esindaja ning võib lapse sünni registreerimise avalduse esitada. Kui lapse isa on täisealine, kuid ei ole lapse emaga abielus, saab ta lapse seaduslikuks esindajaks pärast isaduse omaksvõttu. Kõikide sünni registreerimisel antavate tahteavalduste ja nõusolekute (nt nime andmine, nõusolek isaduse omaksvõtuks jms) puhul peab alaealise tahteavaldusele ja nõusolekule andma oma nõusoleku tema seaduslik esindaja.

Lapsele antakse ees- ja perekonnanimi vanemate kokkuleppel. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, otsustab lapse nime eestkosteasutus. Kui sündi tuleb registreerima abielus olevatest vanematest ainult üks, on vajalik teise vanema lihtkirjalik nõusolek lapsele eesnime andmiseks.

Eesnimeks võib anda kuni kolm lahku kirjutatud nime või sidekriipsuga seotud kaks nime (nt Mari Ann Mai või Mari-Ann). Eesnimi peab olema kooskõlas heade kommetega ja vastama isiku soole. Eesnimi ei tohi sisaldada numbreid või mittesõnalisi tähiseid ega moodustada koos perekonnanimega üldtuntud isiku nime. Erandi võib teha juhul, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav.

Eestikeelne eesnimi peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele. Eestikeelse eesnime hääldus ja kirjapilt on sama ning see ei sisalda võõrtähti (nt c, č, q, w, x y), võõrsõna tähti (f, š, z, ž), võõrkeelseid täheühendeid (nt th, sh) ega alga tähtedega g, b, d. Võõrkeelne eesnimi peab vastama vastava keele õigekirjutuse reeglitele ning olema välisriigis kasutusel eesnimena. Selle kohta võidakse küsida vanematelt tõestust.

Perekonnanimeks võib anda mõlema vanema ühise perekonnanime või ainsa vanema perekonnanime. Kui vanematel on erinev perekonnanimi, antakse lapsele ühe vanema perekonnanimi. Mitmikele antakse sama perekonnanimi. Lapsele ei saa anda vanema kahest nimest koosnevat perekonnanime. Erandina võib lapsele anda vanema kahest nimest koosneva perekonnanime, kui vanem on omandanud selle sünniga, mõlemad või ainus vanem kannab topeltnime või kui lapse õel või vennal on kahest nimest koosnev perekonnanimi, mis ühtib vanema kahest nimest koosneva perekonnanimega.

Isikuhooldus

Isikuhooldus on hooldaja õigus ja kohustus ja õigus

• last kasvatada;
• lapse järele valvata ja tema viibimiskohta määrata;
• lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda;
• nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab;
• määrata need kolmandad isikud, kellega lapse võib suhelda.

Varahooldus

Varahooldus on hooldaja õigus ja kohustus

• valitseda lapse vara;
• last varalistes küsimustes esindada.

Hooldusõiguse kuuluvus

Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest.

Lapse esindamine

Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Vanem võib last esindada üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või talle on selles konkreetses asjas antud kohtu poolt üle otsustusõigus.
Kui vanemate ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks lapse huvidega vastuolus oleva viivituse, võib üks vanem teha lapse huvides vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksinda. Sellisel juhul peab nendest tehingutest või toimingutest teist vanemat viivitamata teavitama.

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale üleandmine

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kohus võib hooldusõiguse vaidluse lahendada ka abielu lahutamise menetluses.

Hooldusõiguse piiramine, muutmine ja peatamine

Hooldusõigust piiravaid meetmeid rakendab kohus. Vastava piirangu kohaldamisel lähtub kohus lapse huvidest. Kohtul on õigus vanema hooldusõigust lapse suhtes piirata, peatada ja hooldusõigus ka täielikult ära võtta. Hooldusõiguse muudatustega seotud menetlus kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga (§ 550 hagita perekonnaasjad).

Suhtlusõigus

Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Ka vanemal, kellele ei kuulu lapse hooldusõigus, on õigus lapsega suhelda. Vanema suhtlusõigust lapsega võib piirata ainult kohus.

Otsustusõigus

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud asju ühiselt. Vanemal, kelle juures laps elab või viibib teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) küsimusi ilma teise vanemaga konsulteerimata. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esinevad sageli ja lapse arengut püsivalt ei mõjuta.

Täpsemalt võib hooldusõiguse kohta lugeda perekonnaseadusest.

Kambja vallavalitsuses (Pargi 2, Ülenurme).